Puhates Hispaanias jäi silma lihtne asi: täis toidukäru – liha, köögiviljad, puuviljad, juust, piimatooted – maksab alla 100 euro. Eestis tuleb samasuguse ostukorvi eest välja käia vähemalt 150 eurot.

Põhjendatud küsimus: miks see vahe on nii suur? Kas asi on maksudes? Vaatame lähemalt.

Numbrite keeles:

• Alates 1. juulist 2025 on Eesti käibemaksumäär 24%.

• Hispaanias on toiduainetele kehtiv käibemaks (IVA) madalam: põhitoiduainetele nagu leib, piim, juur- ja puuviljad, munad ja juust kehtib 4%.

Tavapärane määr on 21%.

Seega, jah – maksuerinevus on suur, aga käibemaks on vaid üks osa toidu hinna kujunemisest.

Miks on toit Eestis objektiivselt kallim?

1. Eesti ei ole põllumajandusriik.

Hispaania suudab ennast ise toiduga varustada: kolm saaki aastas, kodumaine liha, piimatooted, puuviljad ja köögiviljad. Eesti sõltub impordist – ja seega ka transpordist, kindlustusest ja vahendajate ahelast.

2. Väike turg ja tihe kaubandusvõrk.

Hispaanias on 47 miljonit tarbijat. Eestis on vaid 1,3 miljonit tarbijat, aga kaubanduspinda elaniku kohta rohkem kui enamikus riikides. Need pinnad, rendid ja laenud lisanduvad kauba lõpphinnale.

3. Tugev koostöö tootjate ja jaekettide vahel puudub.

Hispaanias tegutsevad tugevad põllumajandusühistud. Eestis on palju väiketootjaid, kellel puudub läbirääkimisjõud suurte jaekettidega.

4. Kliima ja hooajalisus.

See on iseenesestmõistetav – siin polegi võrdlust vaja.

Kas käibemaksu langetamine aitaks?

Maksumäära alandamine võib küll pisut leevendada olukorda, kuid loota hindade kiiret langust – see oleks illusioon.

Maaeluministeeriumi ja METK (Maaelu Teadmuskeskus) andmed näitavad: kui tootmiskulud või sisseostuhinnad vähenevad, ei kipu jaeketid hindu langetama – nad hoopis suurendavad oma kasumimarginaali.

Mida sellest järeldada?

Käibemaksu alandamine ei ole võluvits, mis hinnad kohe alla tooks. Kõik sõltub sellest, kuidas turg toimib: kes seab tingimused,

kuidas liigub kaup, kui suur on turumaht – ja kuidas tarbijad hinnatõusule reageerivad.

Mida siis teha saab?

1. Lühendada teekonda talust poeriiulini – mida vähem vahendajaid, seda väiksemad juurdehindlused ja logistilised kulud. See mõjutab toidu hinda otseselt ja kiiresti.

2. Parandada säilitamise, töötlemise ja logistika tingimusi. See aitab vältida kaokulusid ning alandab omahinda, eriti kiiresti riknevatel toodetel.

3. Jälgida, et regulatsioonid ei tooks kaasa põhjendamatut hinnatõusu, ning kaitsta toidutootjate huve. Regulatiivne koormus (nt pakendinõuded, sertifitseerimine, keskkonnastandardid) mõjutab oluliselt tootjate ja töötlejate kulubaasi.

4. Nõuda suuremat läbipaistvust jaekettidelt. See on oluline õiglasema hinnakujunduse jaoks, kuid ei alanda hinda iseenesest ilma täiendavate muudatusteta.

5. Arutada maksupoliitikat faktipõhiselt, mitte emotsioonide ajel. Maksumuudatuste mõju avaldub aeglaselt ega jõua alati tarbijani.

Eesti ei ole Hispaania – sellega tuleb leppida. Aga toidukorv ei tohiks tekitada šokki. Sellega saab ja peab midagi ette võtma.