2025. aastal peteti Eesti inimestelt telefoni- ja investeerimispettustega välja 30 miljonit eurot. Ohvrite seas ei olnud ainult kergeusklikud eakad, kes kaotasid oma viimased säästud ja mõnikord isegi kodu. 2025. aasta näitas selgelt: petturi ohvriks võib sattuda igaüks, sest petturid kasutavad ära päevakajalisi sündmusi, ärevust ühiskonnas ja räägivad inimesega tema emakeeles.

Kui varem sai petturi tihti paljastada lihtsalt eesti keelele üle minnes, siis politsei andmetel värvatakse petturlikesse kõnekeskustesse nüüd ka inimesi, kes valdavad eesti keelt.

Kuigi politsei peab telefonipettuste ennetamist ja nendega võitlemist üheks oma prioriteediks ning igal nädalal jõuavad avalikkuse ette lood uutest skeemidest ja ohvritest, pettused jätkuvad.

Karistusseadustikus liigitatakse sellised teod kelmuseks (§ 209), investeerimikelmuseks (§ 211) või arvutikelmuseks (§ 213). Põhikaristus on kuni 3–4 aastat vangistust, raskematel juhtudel kuni 5 aastat, kui pettus on toime pandud suures ulatuses või kuritegeliku grupi poolt.

Minu hinnangul on need karistused probleemi tegelikku ulatust arvestades liiga leebed. Telefonipettuste ja küberpettuste eest peab vastutus olema karmim. Inimene peab selgelt mõistma, et “töö” petturlikus kõnekeskuses võib talle väga kalliks maksma minna.

Aga ainult kohtuotsustega seda probleemi ei lahenda. Pangad ja telekommunikatsiooniettevõtted peavad pakkuma reaalseid tehnilisi lahendusi: kahtlaste kõnede blokeerimist, kõneliikluse filtreerimist, kahtlaste ülekannete viivitamist, automaatseid kontrollmehhanisme, suurte pangaülekannete kinnitamist usaldusisikute kaudu. Riigi ülesanne on muuta seadusandlikku raamistikku nii, et osalemine pettusskeemides ei oleks enam “riskantne lisateenistus”, vaid otsene pilet vanglasse. Muidu peavad petturid inimesi ka edaspidi kulumaterjaliks ja seadust takistuseks, millest võib mööda vaadata.